Maasikmari kudus oma esimesed sokid nagu paljud meist juba kooliajal, aga millegipärast ei tulnud neile kordusvariante. Teglikult tean küll miks, natuke laiskust, aga põhisüüdlane minu kallis vanaema, kes meile neid parajates kogustes vorpis. Polnud ju nagu vajadustki ise neid kududa. Kui sündis poeg, siis võtsin vardad ja proovisin teha, ei tulnud see kand välja kuidagimoodi ja siis saabus memm pisipõnni vaatama ja kaasas omakootud sokid. Jäigi minu sokitegu jälle unarusse. Nii oligi siiani mu laste villasokkide autoriks memmeke. Aga kuidagi nagu ikka kripeldas, et ise nagu isetegija ja ei saa lihtsate sokkidegagi hakkama. Ja selleks talveks mul poisile aint ühed nö poolpidused sokid kapis ja saabuski aeg ise uuesti vardad haarata. Õpetused erinevad läbi loetud, kapist lõng leitud ja katsetama. Ja no esimese korraga tuli kohe välja. Jess!
Vurrdi teine paariline ka ja siis ma nägin neid sukanõela õpetuse järgi tehtud nö Spidermani sokke erinevates blogides. 
Ja voilaa, kapis mul oli õiget lõnga isegi jupike.
Ma nii rahul ja laps on ka õnnelik ning liugles sokkides mööda põrandaid. 
Aga ma tegin eile õhtul sokkidele vähe libedusetõrjet ja hommikul nägid nad välja alles poolkuivad(peabki varsti hakkama neid paisutama ning juurdlengi, et kas teha fööniga või triikrauaga...)
