Teadsin mina üsna kindlalt kapis olevat kahte jõulusussikest. Aga kui jõuluasjad välja otsisin, siis võta näpust ainult üks jäi pihku, aga lapsi ju kaks, kes pikkisilmi hommikuks üllatust ootavad. Nii saigi kibekiirelt hilistel õhtutundidel leitud vahenditest kotikesed valmis nokitsetud. Kotitoorik tehtud Tiimari vildist, mille küljed kokku pandud sädeleva lõngaga. Samast lõngast ka sangad. Peale liimisin tükikestest aplikatsioonid. Ühele päkapikk ja teisele jänkuke. Ja päkapikud ongi kotikesed omaks võtnud, igal hommikul üllatus neisse sisse pistetud . Ja laste säravad näod toovad terveks päevaks päkapikkudele hea tuju

Need labakud tegelikult juba eelmisel nädalal valmisid, aga pole lihtsalt aega olnud siis märki jätta.

Ja ainult üks hästi vilets pildike on hetkel näidata varem valminud baretist

Hetkeseis käsitöös

Heegeldatud hõlmik pooleli; kootud hõlmikut tuleb harutada(alles siis kui seljatükk peaaegu valmis, avastasin, et ikka liig lai, kusjuures sai valitud xs suurus juhendist). Üks kunagi alustatud kampsun muutus vestiks, sest õiget lõnga poes enam polnud, et varrukaid oleks kududa saanud ning kallis ema sai selle omale. Vastu sain temalt ühe vesti, mille ta jällegi omale liiga kitsa tegi. Hea äri. Valmis on miskine baretike ja kohe lõpetan ära ühele jõulusemale linikule äärepitsi tegemise. Pilte aga hetkel mitte ühtegi.Tundub, et esimene suurkiire sai mööda talveasjade vorpimisel, edasi juba rahulikumas taktis.

sallijupike iseendale

Lõng ostetud Maximast, kahjuks olid viimased 3 tokki, muidu oleks ka saanud mütsi juurde teha. Proovisin, aga ühest 50g välja ei tulnud, nii sai hoopis sall pikemaks kootud.

SOKISAAGA ehk kuidas Maasikmari õppis jälle sokke kuduma

Maasikmari kudus oma esimesed sokid nagu paljud meist juba kooliajal, aga millegipärast ei tulnud neile kordusvariante. Teglikult tean küll miks, natuke laiskust, aga põhisüüdlane minu kallis vanaema, kes meile neid parajates kogustes vorpis. Polnud ju nagu vajadustki ise neid kududa. Kui sündis poeg, siis võtsin vardad ja proovisin teha, ei tulnud see kand välja kuidagimoodi ja siis saabus memm pisipõnni vaatama ja kaasas omakootud sokid. Jäigi minu sokitegu jälle unarusse. Nii oligi siiani mu laste villasokkide autoriks memmeke. Aga kuidagi nagu ikka kripeldas, et ise nagu isetegija ja ei saa lihtsate sokkidegagi hakkama. Ja selleks talveks mul poisile aint ühed nö poolpidused sokid kapis ja saabuski aeg ise uuesti vardad haarata. Õpetused erinevad läbi loetud, kapist lõng leitud ja katsetama. Ja no esimese korraga tuli kohe välja. Jess!

Vurrdi teine paariline ka ja siis ma nägin neid sukanõela õpetuse järgi tehtud nö Spidermani sokke erinevates blogides.

Ja voilaa, kapis mul oli õiget lõnga isegi jupike.

Ma nii rahul ja laps on ka õnnelik ning liugles sokkides mööda põrandaid.

Aga ma tegin eile õhtul sokkidele vähe libedusetõrjet ja hommikul nägid nad välja alles poolkuivad(peabki varsti hakkama neid paisutama ning juurdlengi, et kas teha fööniga või triikrauaga...)

Kudusin mina omale hästi lihtsakoelist vesti ühest nässuläinud kampsuni lõngast. Poole kudumise peal tuli idee teha ka tütrele samasugune. Tema eelmise aasta vestike talle ilmselgelt väikeseks jäänud ja see roosakirju värv mulle hirmsasti meeldib. Ja lõnga jäi veel ülegi. Saab miskit veel teha kui ideelaks pähe lööb. Lõng ise küll miski akrüülikas ja nimegi ei mäleta enam, aga vahet pole ju, eks. Igastahes tütrekese vestile sai lisandiks üks tibatilluke sahtlinurgat leitud riideroosike, mis pisikesele tirtsule tehtud vesti särama lööb. Nii me siis käimegi nüüd rõõmsalt ja rõõsalt sarnaste vestikestega ringi.